Avokaadofarmis
jätkus meil tööd vaid kaheks nädalaks (tegelikult on ühed
avokaadod veel, aga nende valmimiseni on vaja veel mõned nädalad
oodata). Eelnevalt hakkasime juba mõtlema, et mis nüüd edasi saab.
Ühel viimastest tööpäevadest helises Tom'i telefon ning
Auscott'ist helistati, et aprilli esimesest nädalast ootab meid uus
töö, kuid olge valmis narkotestiks. Neid tehakse siin
Austraaliamaal päris mitmetes firmades, mitmetel erialadel. Sellega
oleme me juba arvestanud ning istume korralikult, kui kõik teised
ümberringi nalja teevad. Ka see on siin Austraaliamaal väga levinud
ning täiesti tavapärane ning igaõhtune tegevus.
Igaljuhul
nende avokaadode juurde tagasi tulles. Viimasel tööpäeval pärast
viimaste avokaadode korjamist tuli meie juurde boss ja küsis, kas me
tahame veel tööd teha ja ühe tema sõbra farmis avokaadosid
korjata. Olime nõus, sest raha ei jookse ju mööda külgi maha.
Algselt mainiti, et me kõik saame tööle (meie, 3 sakslast ja 3
prantslast), kuid paari päeva pärast selgus, et neil siiski nii
palju töölisi vaja pole ning uus boss valis endale vaid 2 eestlast.
Ooo lucky day!
Esmaspäeva
hommikul olime nagu nipsti 25 km kaugusel uues farmis ja ootasime
hoovi peal mõnda asjapulka. Natukese aja möödudes astuski meie
poole otsustaval sammul üks noormees. Tevitasin juba kaugelt,
tervitas vastu ning hetke pärast ütles, et ehk peaksin hoopis tere
hommikust ütlema! ja seda tegi ta eesti keeles. No vot siis, meie
töödejuhataja on eesti noormees.
Töötasime
nii vist 2 päeva, kui hakkasime Tom'iga arutame, et tegelikult
tahaks siia uude farmi kolida, et ei peaks iga hommik ja õhtu 25 km
maha sõitma. Lisaks ei leidnud saksa poisid tööd ning tegid plaani
ka minema minna. Sel juhul oleksime Tom'iga kahekesi eelmisesse farmi
elama jäänud ning ilmselt esimese nädala jooksul teineteist maha
löönud :D Natuke hirmutav oli aga mõte sellest, et peame eelmise
bossiga rääkima minema, et tahame välja kolida. Tema ju meile
selle töö leidis ning meie talle üüriraha maksame. Igaljuhul jutu
me maha pidasime ju reedel uude farmi kolisime. Hommikul tööle
minnes tegin esimese roadkill'i ka. Auto on terve, aga nüüd on üks
wallaby vähem.
Reede õhtul
pärast tööd näidati meile elamine kätte. Njaaa. Ma ei
kommenteeri suurt, sest mingit luksust meil siin pole. Lisaks olime
natuke pettunud ka sellest, et inimesed suurt inglisekeelt ei räägi.
Meil elavad siin pilukad (vabandan, kui kellelegi liiga teen aga ma
täpselt ei teagi kust nad on, vist Taiwaanist) - inglise keel on nii
ja naa, prantsuse paar - asjad saab räägitud, kuid suurt vestlust
just maha ei pea, itaallane - kes ei saa essugi aru. Nii me siis
istusime Tom'iga õues ja rääkisime eesti keeles. Mõne aja
möödudes jõudsid ülejäänud itaallased ka Cairnsist koju ja
jumal tänatud, nendega saab ikka juttu vesta. Seega istusimegi õues
meie ja itaallased, naersime, kuulasime muusikat, mängisime pinxi,
jõime õlle.
Nii algas
uus aeg uues farmis natukeseks ajaks.
Vahepeal
siin Mareeba kandis olles saime ka Jaanika ja tema sõpradega kokku
ning käisime ujumas (krokse ei näinud). Tom'iga käisime Kurandas,
mis on pisike hipilik küla keset vihmametsa (no muidugi vihma sadas
ja ilm oli pilves).
Aaa ja meil
siin uues farmis elab kodustatud Ruu. Ta on niii armas.
Ja kanade
asemel on sellised linnud.
Tsaupakaa
;)
