Pildipostitus

Hello

Ma tahtsin teada anda, et olen täitsa olemas veel. Elus ja terve samuti. Kuna minust kirjutamise juures mingit asja ei saa, siis otsustasin vähemalt mõned pildid lisada, kuidas meie teekond Mareebast Narrabrisse kulges. Käisime teel olles paari fallsi vaatamas, loomaaias uudistamas, Byron Bays puhkamas ja olemegi nagu nipsti 2000 km all pool NSW osariigis, linnas nimega Narrabri. Praeguse koha kohta mul suurt miskit öelda ei olegi. Väike. Väga väike. Aga pubi on olemas. Isegi kahe nädala tagant võib seal dj'd kuulamas/vaatamas käia.

Töötame mõlemad Toomasega cotton gin'is. Kus meid, eestlasi, on lisaks kohale sadanud veel 12 tükki. Ja elame koos kolme eesti tüdrukuga oma majas. Maja on kena, aga pärast sisse kolimist kuuleme, et asume linna kõige hullemas piirkonnas. Täitsa hood on see siin. Mõned nädalad tagasi alles kedagi kusagil tänaval tulistati. A muidu on normaalne :D

Ja siit siis mõned pildid ;)

Kuranda

Barron Falls

Millaa - Millaa Falls

Josephine Falls

Draaakon

Üks suur Kroks

Kana

Nii vähe on õnneks vaja

Tüüp

Tüüp nr 2

Kirjakud

Paar känksi

Byron...

...Bay

Byron Bay

Töötuba

Töötuba nr 2

Kana

Piff

Paul

Swan Rock

Avokaaaadod

Avokaadofarmis jätkus meil tööd vaid kaheks nädalaks (tegelikult on ühed avokaadod veel, aga nende valmimiseni on vaja veel mõned nädalad oodata). Eelnevalt hakkasime juba mõtlema, et mis nüüd edasi saab. Ühel viimastest tööpäevadest helises Tom'i telefon ning Auscott'ist helistati, et aprilli esimesest nädalast ootab meid uus töö, kuid olge valmis narkotestiks. Neid tehakse siin Austraaliamaal päris mitmetes firmades, mitmetel erialadel. Sellega oleme me juba arvestanud ning istume korralikult, kui kõik teised ümberringi nalja teevad. Ka see on siin Austraaliamaal väga levinud ning täiesti tavapärane ning igaõhtune tegevus.

Igaljuhul nende avokaadode juurde tagasi tulles. Viimasel tööpäeval pärast viimaste avokaadode korjamist tuli meie juurde boss ja küsis, kas me tahame veel tööd teha ja ühe tema sõbra farmis avokaadosid korjata. Olime nõus, sest raha ei jookse ju mööda külgi maha. Algselt mainiti, et me kõik saame tööle (meie, 3 sakslast ja 3 prantslast), kuid paari päeva pärast selgus, et neil siiski nii palju töölisi vaja pole ning uus boss valis endale vaid 2 eestlast. Ooo lucky day!

Esmaspäeva hommikul olime nagu nipsti 25 km kaugusel uues farmis ja ootasime hoovi peal mõnda asjapulka. Natukese aja möödudes astuski meie poole otsustaval sammul üks noormees. Tevitasin juba kaugelt, tervitas vastu ning hetke pärast ütles, et ehk peaksin hoopis tere hommikust ütlema! ja seda tegi ta eesti keeles. No vot siis, meie töödejuhataja on eesti noormees.

Töötasime nii vist 2 päeva, kui hakkasime Tom'iga arutame, et tegelikult tahaks siia uude farmi kolida, et ei peaks iga hommik ja õhtu 25 km maha sõitma. Lisaks ei leidnud saksa poisid tööd ning tegid plaani ka minema minna. Sel juhul oleksime Tom'iga kahekesi eelmisesse farmi elama jäänud ning ilmselt esimese nädala jooksul teineteist maha löönud :D Natuke hirmutav oli aga mõte sellest, et peame eelmise bossiga rääkima minema, et tahame välja kolida. Tema ju meile selle töö leidis ning meie talle üüriraha maksame. Igaljuhul jutu me maha pidasime ju reedel uude farmi kolisime. Hommikul tööle minnes tegin esimese roadkill'i ka. Auto on terve, aga nüüd on üks wallaby vähem.

Reede õhtul pärast tööd näidati meile elamine kätte. Njaaa. Ma ei kommenteeri suurt, sest mingit luksust meil siin pole. Lisaks olime natuke pettunud ka sellest, et inimesed suurt inglisekeelt ei räägi. Meil elavad siin pilukad (vabandan, kui kellelegi liiga teen aga ma täpselt ei teagi kust nad on, vist Taiwaanist) - inglise keel on nii ja naa, prantsuse paar - asjad saab räägitud, kuid suurt vestlust just maha ei pea, itaallane - kes ei saa essugi aru. Nii me siis istusime Tom'iga õues ja rääkisime eesti keeles. Mõne aja möödudes jõudsid ülejäänud itaallased ka Cairnsist koju ja jumal tänatud, nendega saab ikka juttu vesta. Seega istusimegi õues meie ja itaallased, naersime, kuulasime muusikat, mängisime pinxi, jõime õlle.

Nii algas uus aeg uues farmis natukeseks ajaks.

Vahepeal siin Mareeba kandis olles saime ka Jaanika ja tema sõpradega kokku ning käisime ujumas (krokse ei näinud). Tom'iga käisime Kurandas, mis on pisike hipilik küla keset vihmametsa (no muidugi vihma sadas ja ilm oli pilves). 

 

Aaa ja meil siin uues farmis elab kodustatud Ruu. Ta on niii armas. 

 

Ja kanade asemel on sellised linnud.

Tsaupakaa

;)

Queensland - here we come!

Sain Merle käest jälle pahandada, et ma oma blogi ei täienda ja isegi pilte ei lisa. :(

Renmarkis olime siis olude sunnil kokku kaks nädalat ja natuke peale. Kuhu me sealt edasi minna tahtsime - hmmm - no ega ise ka täpselt ei teadnud. Peas oli idee võtta suund Queenslandi, kuna veebruaris pidavat avokaadohooaeg algama.

Australia Day

Oiii jummel, mis seal kõik toimus. Pidime lahkuma laupäeval täpselt kahe nädala pärast. Reede hommikuspoolikul, kui otsustasin autoga poodi minna, ei läinud see aga tööle. Lihtsalt niisama - heast peast. Tõmbasime siis hosteli omanikuga auto remonditöökotta. Nagu niuhti oli auto paari tunni pärast käes ja töötas kenasti (vahetasid ära sellise asja nagu cranck sensor - vist oli see). Järgmisel hommikul: asjad pakitud, kõigile headaega ja auto taaskord tööle ei lähe. No tere hommikust! Tõmbasime siis auto uuesti töökotta, kuid seekord pidime ootama teisipäevani, sest siin oli püha ja keegi ei tahtnud tööd teha. Seega tähistasime Australia Day´d Renmarkis grilli ja seltskonnaga.

Teisipäeval saime auto uuesti kätte. Seekord vahetasid kütusepumba ja vabandasid, et eelmisel korral autot korda ei saanud. Õnneks maksma ei pidanud. Teine katse Renmarkist lahkumisel viis meid umbes 80 km kaugusele, kui avastasime, et nad on suutnud mingisuguse vooliku nii lahti jätta, et küte lihtsalt voolab paagist välja. Õnnega koos - avastasime seda täpselt mingi suvalise remonditöökoja kõrval. Õnneks sai see probleem kiirelt lahendatud ja teekond võis jätkuda. Minul õnnestus muidugi telefoni teel esimest mehaanikut inglise keeles sõimata. Muhahaa. Aga no pole sõnu - idioot!

Jõudsime Milduurasse, kus kohtusime oma armsate sakslastega. Käisime ujumas, grillisime ja naersime. Õhtul otsustasime nende elupaika üheks ööks pidama jääda.

Meie armas Daaavid

Järgnevad päevad möödusid sõites ja vähesel määral tööd otsides. Öösiti telkisime nii nagu juba varasemalt kombeks on saanud erinevatel telkimisaladel või karavanparkides.

Ühel õhtul otsustasin, et mina ei viitsi seda telki enam püsti panna

Ühel päeval telkimisalal kohtasin niiiiii armast kutsut. Jummel, kuidas ma tahtsin teda endaga kaasa võtta. Ja papagoid kohtasime ka. Igaljuhul mõlemale tegelasele meeldis mind hammustada.

Sõitsime läbi enamikest niiöelda kohustuslikest kohtadest. Byron Bay (väga ilus ja armas linn)...Nimbin (esimene küsimus tänaval oli, kas me kanepit soovime)...Surfers Paradise...Sunshine Coast...Rainbow Beach. Kuid kuna autoga sõitmine oli meeletult väsitav, telgis magamine mitte just suurem asi, tööleidmise soov iga minut end peas meelde tuletamas, siis ei saanud kõigest ehk nii palju rõõmu tunda ja nautida, kui tegelikult oleksime soovinud.
Aga küll tuleb aeg seda ka teha. Sellegi poolest nägime palju ilusaid kohti. Aaaa. Koaalasid nägime ka vabas looduses :D

Airlie Beach

Nimbin

Nimbin

Tüübid

Surfers Paradise

Vaade missugune

Liikusime järjest Queenslandi rannikut pidi ülespoole. Vahepeal vahetasime ka autol tagumised rehvid. Lausa soodushinnaga. Ühel kenal hommikul joppas meil ka tööga. Nimelt Mareeba lähedal olevast avokaadofarmist öeldi meile, et jah, töö on olemas ja elamine farmi poolt.
Oii see rõõm oli sellele hetkel suur.

Nüüd oli paar päeva aega, et natuke veel põhja poole liikuda ja õigeks päevaks õigesse farmi jõuda. Tahtsime tee peal läbi käia ka rahvuspargist ja waterfallis ujumas käia. Sellest ei tulnud aga miskit välja, sest vihmahooaeg andis endast märku nii hoolega, et maanteed olid üle ujutatud. Ja kahjuks ei ole meie auto ka 4WD.

Sellised teed on meil siin

Farmi jõudes ja elamist nähes olin esialgu mõnevõrra pettunud. Aga tead, inimene harjub kõigega ja tegelikult pole meil siin viga miskit. Elan ühes majas Toomase ja kolme sakslasest poisiga. Mehine seltskond taaskord - nagu ma juba harjunud olen. Absoluutselt kõik vajalik eluks on meil olemas ja isegi natuke peale...pean ikka silmas seda püütonit, kes läbi lahtise wc akna poti loputuskasti oli roninud (sellel kastil ei ole nimelt kaant peal). Kujutan ette, kui suur oli ühe saksa poisi ehmatus, kui ta wc'sse minnes sealt kastist püütoni leidis.

Ussike

Tarkpead

Töö iseenesest ei ole midagi rasket. Palka saame kilogrammi pealt ja teenistuse üle siiamaani ei kurda. Me Toomasega oleme muidugi nobenäpud ka ning teeninud rohkem kui teised. Muhahaa. Kekutan.

Väiksed plaanid on ka edasiseks juba tehtud, aga sellest teinekord.

Tsau musirullid ;)
(Ja Merle, ära pahanda minuga!)

Lõuna-Austraalias

Nonii

Aeg Dunsboroughs sai selleks korraks otsa. Aga olen kindel, et tuleb veel. Vähemalt WA tuleb uuesti. Palju hästi kalleid inimesi jäi maha, keda ma siin pooleks igatsen.

2.jaanuaril käis kibe pakkimine. Seejärel ootasime need kõige tähtsamad inimesed töölt koju, et saaks ikka kõiki kallistada, hüvasti jätta ja lahinal nutta. Issand ma olen selles viimases lihtsalt nii osavaks muutunud.

Kuna ma aga kirjutamises nii osav ei ole, siis ma pean vist Tomi blogi siia postitama, et te saaksite lähemalt lugeda, kuidas teekond kulges ja kulgeb. Aga no ma annan ka enda parima.

Dunsborough hostelist sõitsime paarkümmend meetrit eemale, peatasime auto ja vaatasime kaarti, et kuhu poole üldse liikuma peaks. :D See oli meie esimene peatus :D

Tegelikult liikusime suunal Denmark. Kuna start sai ette võetud üsna hilisel kellaajal, otsustasime hämaruse saabudes auto bushi parkida ja sealsamas ööbida. Issver, see oli õudne. Kui ikka ümber ringi on pime ja võpsik, katsu sa siis kuhugi pissile minna teades, et Austraalias igast elukad elavad. Hommik oli muidugi tunduvalt helgem..ja valgem. Sõitsime natuke edasi ja turnisime Valley of the Giants puude otsas.


Õhtuks jõudsime Albanysse. Sõitsime natuke ringi. Vaatasime tuulikud üle ja ruttu hostelisse pessu. Sellised päkkerid olemegi jah! Üks öö bushis ja juba peatuvad hostelis mõnusal voodikohal. Järgmisel päeval ühines meiega Albany tuuril ka Keio (enda arvates vana kohalik Albanys - haah - tutvustasime talle ka vaatamisväärsusi).

Juba samal päeval hakkasime Esperance suunas liikuma.Vahepeal tegime ka Albany lähedal olevas kohas Normans beach lühikese peatuse. Ööseks jäime kuhugi Esperance lähedale telkimisalale (ma ju unustasin mainida, et Albanyst ostsime ka ilusa rohelise telgi ja madratsid olid meil tutvuse poolest niisama saadud. Väga kasulikud madratsid - tuli välja :D

Täpike

Niipalju siis madratsitest, mis telki ei mahu :D

 Järgmisel päeval jõudsimegi Esperance. Kuulujutte uskudes ilusast kohast otsustasime läbi käia Cape Le Grand rahvuspargis. Oli küll ilus: valge krudisev liiv, sinine vesi ja pargis ringi hüppavad kängurud, keda mina puutuda ei julgenud. Araks olen ka Austraalias muutunud. A ämblikutega on suhted paranenud :D

Tom on liivalossimeister

Seejärel jõudsime Norsemani. Seal olime kahevahel, kas suunduda edasi ida poole, või teha väike 200 km edasi ja 200 km tagasi Kalgoorliesse. Otsustasime selle teise kasuks. A enne lasime autoremondi töökojas ühe kruvi ka rehvist välja võtta. Kalgoorlies astusime läbi muuseumist, kus oli palju palju kulda (aga see oli kõik keldrisse suurte raskete uste taha pandud - kodumaale jääb seekord toomata) ja käisime ka kõrgel mäe otsas vaatamas, kuidas inimesed kaevanduses töötavad. Pilt oli hea hea. Kuid mina olin selleks korraks nii väss, et ei suutnud isegi korralikult jäädvustada. Google aitab, kui näha tahate :) Ööbisime hostelis, kuna palavus oleks meie viimsedki jõuvarud hävitanud.

Sealt edasi jätkus vaid sõitmine ja sõitmine. Magasime ka muidugi erinevatel telkimisaladel. Sinna vahepeale nagu suurt miskit põnevat ei jäänudki. Kõige eredamalt on meeles, kuidas mina läbisin pikimat sirget teelõiku, milleks oli 145,6 km - Tom muidugi magas samal ajal kõrvalistmel. A ma saan iseendaga ka tavaliselt hästi läbi.

Tean, et ma suur kirjutaja pole. Sel põhjusel täiendasin blogi mõningate piltidega vähemalt. Omavahelisi nalju ja hetki oli küll, mida edasi anda on sutsu keeruline. Ja kokku oleme läbinud tsipa rohkem kui 4000 km. Kui tagasi kodumaale tulen, siis on Võru - Tallinna ots kivaga visata.

Hetkeks oleme jõudnud Renmarki. Kuna siin oli ainus vaba hostel (telkimisest on ikka kopp ees küll juba) ja ka üks närune tööpakkumine - apelsinide korjamine. A ma parem pikemalt nendel apelsinidel ei peatuks. Nädala jooksul olen oma korjatud apelsinidest umbes täpselt ühe ära söönud (toanurgas on mitu kotti vähemalt nendega täidetud, kui peaks päris kitsas käes olema). Hetkel oleme peatunud siin ühe nädala ja jääme järgmiseks veel. Eks siis paistab, mis saab. Väljas on meil iga päev meeldivalt sossu 42 - 46 soojakraadi. A ja siin läheduses kusagil mingi põõsas ka põleb nii, et terve taevas oleks nagu ühtlase halli pilvega kaetud ja vahepeal sajab natuke tuhka alla. Meie hosteli omanik pakib ka kodus naisega igaks juhuks asju, kui peaks evakueerumiseks minema :D A õnneks mul pole palju pakkida. Ainult apelsinid tuleb kottidega kaasa haarata, ülejäänud asjad elavad autos.

Tsauki selleks korraks.
Uudistel võite siis silma peal hoida, kuidas selle põõsapõlenguga siinkandis lood on.

Emokatele nii palju, et alles eile põllu peal mõtlesin, et oiiiii kuidas tahaks paar kanüüli torgata :D