Heihopsti

Vahepeal toimunust.
Käime tööl. Oleme tublid ja toredad. 

Eelmine nädal oli meie hosteli pesamunal Mo'l sünnipäev. Poiss sai 19-aastaseks. Mina ostsin kingituseks hunniku Nutellat ja Beanutbutterit ning pakkisin need ilusasse säravasse roosasse kotti. Angie ostis niiöelda koogi koos küünaldega. Tegelikult Harry oli lausa ise koogi küpsetanud, kuid ta ei olnud oma kupsetusoskustega rahul ning keeldus kooki Mo'le kinkimast. (Minu ja Angie arvates oli see mõnusalt magus ning šokolaadine - käisime vahetpidamta külmkapi kallil koogijahil). Igaljuhul kui õige hetk käes oli panime küünlad põlema ja laulsime ja puha. Palju õnne Mo!


Laupäeval oli ka Tomi sünnipäev. Tom on meil teada-tuntud kalamees, seega tegime kogumise ja käisime Harryga Busseltonis õnge järel. Kuna Tom oli aga Mo sünnipäevaüllatusest totaalselt šokeeritud ja lubas oma õigel päeval üldse kodust lahkuda, andsime kingi üle eelmisel õhtul. Harry tahtis laulda ka, aga ma keelasin, sest Tom oleks elu lõpuni meie peale tige olnud.

Siis oleme vahepeal ka natuke ringi sõitnud ja ookeanit vaadanud, nagu seda veel vähe oleks näinud eksole!

Tööst nii palju, et teeme seal igast erinevaid asju. Küll liigutame viinamarjaistikute traate kord üles, kord alla (nagu kilplased :), siis lõikame oksi, siis pügame babies'id. Täna pidime üldse roosipõõsaste peenraid rohima, sest õige boss tuleb long weekendiks farmi. Aaa meil on siin esmaspäev ju vaba. Western Australias tähistatakse kuninganna sünnipäeva. Igaljuhul meil tuleb seega kahe nädalavahetuse päeva asemel kolm üle elada :D
Täna saime ka oma esimese Austraalia palga. Päris armas oli teine.

Emotsioonidega on sellised lood, et ühel hetkel tahaks oma sõpru ja perekonda näha, teisel hetkel saan veel ilma teieta ka hakkama :) Koduigatsust, kui sellist, küll ei ole - lihtsalt inimesteigatsus.

Tänase päeva tegi supertoredaks see, kui Piret Lukk üle pika aja kirjutas pika-pika ja nii südamliku kirja. Aitäh sulle Piret! Ja Aitäh ka neile, kes minu üle ikka neti teel valvet peavad.

(Aaaa. Karavani ei kolinud! Ilmselt oleks ma paari päevaga otsad andnud.)

Kohaneme vaikselt

Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Ühel ja samal päeval saime lausa kaks tööpakkumist. Toomas oli nimelt mõni aeg tagasi helistanud naaberlinnas olevasse backpackerisse ja tööd küsinud. Saime vastuseks, et heal juhul novembris võime miskit lootma hakata. Ning siis, paar päeva hiljem, helistas mr. Troy meile tagasi ja ütles, et paariks-kolmeks nädalaks saab meile siiski miskit pakkuda. Uudis oli superhea, sest hakkasin end juba kasutuna tundma. Pidime järgmise päeva hommikul oma packerist seega lahkuma ja Pembertoni sõitma, kui meie toa uksele koputas praeguse packeri manager Andy ja teatas, et ta leidis meile töö viinamarjaistanduses ja tööd jätkub kuni jõuludeni. Mina soovisin praegusesse kohta jääda, kuid olime juba teisele mehele lubanud ja ema on õpetanud, et lubadusi ei tohi murda, eksju. Käisin veel ka Andyga rääkimas ja ütlesin, et sorry, aga ma lubasime Troyle ja peame siiski ära minema, kuigi siin on supertore ja superhea ning soov siia jääda oleks tegelikult suur. Umbes pool tundi hiljem tuleb Andy meie juurde ja ütleb, et ta suhtles oma sõbra Troyga :), kes ei pane pahaks kui me siia jääme ja lubas Troyle mõned õlled osta. Vot nii aetakse siinmaal asju.
Tööle sõidame meie armsa väikse Maggie'ga ja mina olen autojuht (kurja, paar korda on ikka meelest läinud, et teisel pool teed peab ju Austraalias sõitma - aga muidu on ok :) Töötame meie packerist koos inglase Angie'ga ja sakslase Mo'ga. Töökaaslastega on meil küll vedanud. Praeguseks tehtud kahe tööpäeva põhjal võin öelda, et mööda põldu kõndida ja viinamarjaistikute traate liigutada ning selle eest 20 dollarit tunnis saada, ei ole sugugi paha.

Võtan ükspäev kaamera ka tööle kaasa ja lasen Angiel endast pildi teha. Korralikud maakad näeme välja: dressides, põlvini kummarid ja kellegi suur ja must kilekas on mul ka veel seljas. :D

Selline värk ka veel! Läksin mina reedel töö juures wc-sse, kui nägin seina peal suuuuurt ämblikku, kes lihtsalt vahtis mulle oma kaheksa silmaga otsa (ma arvan, et neil on kaheksa silma). Usun, et kõik põllul olijatest kuulsid mind ja nägid, kui ma sealt välja tuiskasin.

Nädalavahetused oleme veetnud packeris, sest Dunsborough linn on üsna pisike ning mingit suuremat kultuurielu seal väga ei kohta. Selle eest meie "kodus" puhatakse töönädalast küll korralikult. Hommikul võib nii mõnegi tüübi piljardilaualt magamast leida (Toomas see ei ole olnud, vähemalt siiamaani). Kuid nädala sees on inimesed korralikud, kella kümnest on öörahu ja saab rahulikult magama minna. Ma vist ei maininudki, et meie tööpäevad algavad 6:30 ning äratuskell heliseb mul 5:15. Päris jube on see tegelikult :)

Aga tsauki ;)

Pildid ka

Siis kui hommikul autos silmad lahti tegin

Poistega kalale

Peaaegu 2 nädalat ära

Noniii. Võtsin end nüüd lõpuks kokku, et alustada blogi tegemist, sest muidu lähevad pooled sündmused meelest ja Merle ka käskis teha :)
Alustan lühidalt algusest: 25. august startisime Tartu bussijaamast Tallinna poole mina, Tom, Marca ja Merx. Bussijuht mainis ära, kui lõpuks bussi astusin, et ma pean vist olema hea inimene, et mul nii palju saatjaid on. Nice! Nii ongi! Igaljuhul lennutee kulges Tallinn - Helsinki - Singapur - Kuala Lumpur - Perth. Üheski lennujaamas ei pidanud end surnuks ootama ja juba 27. augusti hommikul (pool 6 äkki - Austraalia aja järgi) maandusime Perthis. Me oleme siin 5 tundi Eestist ees. Sellest, kui kohutav lendamine oli, ei hakka parem rääkimagi. Lennujaamast võtsime takso. Muidugi keegi ei mäletanud meist hosteli aadressit, kuhu pidime minema. Haah. Õnneks üks taksojuht laenas oma nutikat ja me saime googeldada. Hostelisse jõudsime aga suhtliselt vara. Kobisime oma pagasitega kuhugi puhketuppa ja lootsime, et ehk reception avatakse lähitulevikus. Igaljuhul tegime endale hosteli valikuga šokiteraapiat. Ilmselgelt oli eelmine õhtu seal seltskondlik üritus toimunud ja koristamine homsesse lükatud. Igal pool vedelesid mustad nõud, taara, mõnikord ka magavad inimesed ja seal haises pahasti. Aga tegelikult oli seal iga päev nii ja paari päeva möödudes nimetasin ma seda kohta jutu sees juba koduks. Inimene harjub kõigega!
Järgmised päevad möödusid kiirelt. Magasime, hankisime telefonikaardid, tegime pangakontod ja TFNid, uudistasime linnas, suhtlesime hostelis olevate inimestega jne. Nädalavahetusel käisime itaallastega, kes elasid ka meie hostelis, erinevates klubides. Võin öelda, et nii õlle, rummikoksi, šhottide hinnad olid kusagil 10 dollari ringis. Linnas oli elu: (kiirabiautod paistsid nagu meil, politseid olid lühikeste pükste ja hobustega, inimesed äärmusest - äärmusesse). Vahepeal sõitsime veel Marca ja Merxiga ookeani äärde, käisime meie itaallastega Kings Parkis jne. A laupäeval, kui mina ja Marca klubis olime, üritas Merx kodus juba kiivisid kasvatada. :D
Esmaspäeval ostsime saksa packeritelt auto. Maggie on meie auto nimi! Ta on küll korralik käula, aga saksa tüüpide ehitatud soundsystem töötab alati kenasti. Mina olin esimene autojuht ja kui meenutada, siis ehk vaid korra sõitsin valel pool teed. Igaljuhul teisipäeval pidime hostelist välja kolima. Õnneks saime samal päeval ka pangakaardid kätte ja hakkasime lõuna poole liikuma, et mingit farmitööd leida. Perth - Harvey - Bunbury (mina ja Tom magasime autos) - Donnybrooke -Busselton (ööbisime karavanipargis, mis oli superluks ja siiani kõige odavam koht, 19 dollarit inimese kohta üks öö) - Dunsborough. Ja siin me olemegi. Teepeal kohtasime kängurusid, suurt sisalikku, delfiine, rai kala, mingit pesukaru moodi tegelast (vaba töökohta aga ei kohanud). Austraalia tunne hakkab vaikselt küll tekkima, kui vaid ilmad soojaks läheksid ja raha otsa ei saaks.
Backpacker kuhu tulime, asub otse ookeani kõrval ja näeb välja väga armas hipikohake. Inimesed ainuüksi on teistsugused kui Perthis. Packeri manager ütles, et ehk on uuel nädalal loota mingit farmitööd aga midagi kindlat ei ole ja enne meid ootavad tööd veel 7 inimest. Seega Marca ja Merx suundusid tagasi Perthi otsima waitressi tööd ning mina ja Tom jäime siia. Oleme neljases toas veel kahe eestlasega. Päeval sõidame autoga ringi ja mängime turiste, õhtuti suhtleme inimestega. Minu lemmikud hetkel on 3 saksa tüüpi, kellega eile ka kalal käisin. Igav just ei hakka siin!
A ma olen hakanud vihkam inglasi ja iirlasi- nad on nii lärmakad ja ebameeldivad siin.
Aga tsau nüüd, musirullid!