Peaaegu 2 nädalat ära

Noniii. Võtsin end nüüd lõpuks kokku, et alustada blogi tegemist, sest muidu lähevad pooled sündmused meelest ja Merle ka käskis teha :)
Alustan lühidalt algusest: 25. august startisime Tartu bussijaamast Tallinna poole mina, Tom, Marca ja Merx. Bussijuht mainis ära, kui lõpuks bussi astusin, et ma pean vist olema hea inimene, et mul nii palju saatjaid on. Nice! Nii ongi! Igaljuhul lennutee kulges Tallinn - Helsinki - Singapur - Kuala Lumpur - Perth. Üheski lennujaamas ei pidanud end surnuks ootama ja juba 27. augusti hommikul (pool 6 äkki - Austraalia aja järgi) maandusime Perthis. Me oleme siin 5 tundi Eestist ees. Sellest, kui kohutav lendamine oli, ei hakka parem rääkimagi. Lennujaamast võtsime takso. Muidugi keegi ei mäletanud meist hosteli aadressit, kuhu pidime minema. Haah. Õnneks üks taksojuht laenas oma nutikat ja me saime googeldada. Hostelisse jõudsime aga suhtliselt vara. Kobisime oma pagasitega kuhugi puhketuppa ja lootsime, et ehk reception avatakse lähitulevikus. Igaljuhul tegime endale hosteli valikuga šokiteraapiat. Ilmselgelt oli eelmine õhtu seal seltskondlik üritus toimunud ja koristamine homsesse lükatud. Igal pool vedelesid mustad nõud, taara, mõnikord ka magavad inimesed ja seal haises pahasti. Aga tegelikult oli seal iga päev nii ja paari päeva möödudes nimetasin ma seda kohta jutu sees juba koduks. Inimene harjub kõigega!
Järgmised päevad möödusid kiirelt. Magasime, hankisime telefonikaardid, tegime pangakontod ja TFNid, uudistasime linnas, suhtlesime hostelis olevate inimestega jne. Nädalavahetusel käisime itaallastega, kes elasid ka meie hostelis, erinevates klubides. Võin öelda, et nii õlle, rummikoksi, šhottide hinnad olid kusagil 10 dollari ringis. Linnas oli elu: (kiirabiautod paistsid nagu meil, politseid olid lühikeste pükste ja hobustega, inimesed äärmusest - äärmusesse). Vahepeal sõitsime veel Marca ja Merxiga ookeani äärde, käisime meie itaallastega Kings Parkis jne. A laupäeval, kui mina ja Marca klubis olime, üritas Merx kodus juba kiivisid kasvatada. :D
Esmaspäeval ostsime saksa packeritelt auto. Maggie on meie auto nimi! Ta on küll korralik käula, aga saksa tüüpide ehitatud soundsystem töötab alati kenasti. Mina olin esimene autojuht ja kui meenutada, siis ehk vaid korra sõitsin valel pool teed. Igaljuhul teisipäeval pidime hostelist välja kolima. Õnneks saime samal päeval ka pangakaardid kätte ja hakkasime lõuna poole liikuma, et mingit farmitööd leida. Perth - Harvey - Bunbury (mina ja Tom magasime autos) - Donnybrooke -Busselton (ööbisime karavanipargis, mis oli superluks ja siiani kõige odavam koht, 19 dollarit inimese kohta üks öö) - Dunsborough. Ja siin me olemegi. Teepeal kohtasime kängurusid, suurt sisalikku, delfiine, rai kala, mingit pesukaru moodi tegelast (vaba töökohta aga ei kohanud). Austraalia tunne hakkab vaikselt küll tekkima, kui vaid ilmad soojaks läheksid ja raha otsa ei saaks.
Backpacker kuhu tulime, asub otse ookeani kõrval ja näeb välja väga armas hipikohake. Inimesed ainuüksi on teistsugused kui Perthis. Packeri manager ütles, et ehk on uuel nädalal loota mingit farmitööd aga midagi kindlat ei ole ja enne meid ootavad tööd veel 7 inimest. Seega Marca ja Merx suundusid tagasi Perthi otsima waitressi tööd ning mina ja Tom jäime siia. Oleme neljases toas veel kahe eestlasega. Päeval sõidame autoga ringi ja mängime turiste, õhtuti suhtleme inimestega. Minu lemmikud hetkel on 3 saksa tüüpi, kellega eile ka kalal käisin. Igav just ei hakka siin!
A ma olen hakanud vihkam inglasi ja iirlasi- nad on nii lärmakad ja ebameeldivad siin.
Aga tsau nüüd, musirullid!