Lõuna-Austraalias

Nonii

Aeg Dunsboroughs sai selleks korraks otsa. Aga olen kindel, et tuleb veel. Vähemalt WA tuleb uuesti. Palju hästi kalleid inimesi jäi maha, keda ma siin pooleks igatsen.

2.jaanuaril käis kibe pakkimine. Seejärel ootasime need kõige tähtsamad inimesed töölt koju, et saaks ikka kõiki kallistada, hüvasti jätta ja lahinal nutta. Issand ma olen selles viimases lihtsalt nii osavaks muutunud.

Kuna ma aga kirjutamises nii osav ei ole, siis ma pean vist Tomi blogi siia postitama, et te saaksite lähemalt lugeda, kuidas teekond kulges ja kulgeb. Aga no ma annan ka enda parima.

Dunsborough hostelist sõitsime paarkümmend meetrit eemale, peatasime auto ja vaatasime kaarti, et kuhu poole üldse liikuma peaks. :D See oli meie esimene peatus :D

Tegelikult liikusime suunal Denmark. Kuna start sai ette võetud üsna hilisel kellaajal, otsustasime hämaruse saabudes auto bushi parkida ja sealsamas ööbida. Issver, see oli õudne. Kui ikka ümber ringi on pime ja võpsik, katsu sa siis kuhugi pissile minna teades, et Austraalias igast elukad elavad. Hommik oli muidugi tunduvalt helgem..ja valgem. Sõitsime natuke edasi ja turnisime Valley of the Giants puude otsas.


Õhtuks jõudsime Albanysse. Sõitsime natuke ringi. Vaatasime tuulikud üle ja ruttu hostelisse pessu. Sellised päkkerid olemegi jah! Üks öö bushis ja juba peatuvad hostelis mõnusal voodikohal. Järgmisel päeval ühines meiega Albany tuuril ka Keio (enda arvates vana kohalik Albanys - haah - tutvustasime talle ka vaatamisväärsusi).

Juba samal päeval hakkasime Esperance suunas liikuma.Vahepeal tegime ka Albany lähedal olevas kohas Normans beach lühikese peatuse. Ööseks jäime kuhugi Esperance lähedale telkimisalale (ma ju unustasin mainida, et Albanyst ostsime ka ilusa rohelise telgi ja madratsid olid meil tutvuse poolest niisama saadud. Väga kasulikud madratsid - tuli välja :D

Täpike

Niipalju siis madratsitest, mis telki ei mahu :D

 Järgmisel päeval jõudsimegi Esperance. Kuulujutte uskudes ilusast kohast otsustasime läbi käia Cape Le Grand rahvuspargis. Oli küll ilus: valge krudisev liiv, sinine vesi ja pargis ringi hüppavad kängurud, keda mina puutuda ei julgenud. Araks olen ka Austraalias muutunud. A ämblikutega on suhted paranenud :D

Tom on liivalossimeister

Seejärel jõudsime Norsemani. Seal olime kahevahel, kas suunduda edasi ida poole, või teha väike 200 km edasi ja 200 km tagasi Kalgoorliesse. Otsustasime selle teise kasuks. A enne lasime autoremondi töökojas ühe kruvi ka rehvist välja võtta. Kalgoorlies astusime läbi muuseumist, kus oli palju palju kulda (aga see oli kõik keldrisse suurte raskete uste taha pandud - kodumaale jääb seekord toomata) ja käisime ka kõrgel mäe otsas vaatamas, kuidas inimesed kaevanduses töötavad. Pilt oli hea hea. Kuid mina olin selleks korraks nii väss, et ei suutnud isegi korralikult jäädvustada. Google aitab, kui näha tahate :) Ööbisime hostelis, kuna palavus oleks meie viimsedki jõuvarud hävitanud.

Sealt edasi jätkus vaid sõitmine ja sõitmine. Magasime ka muidugi erinevatel telkimisaladel. Sinna vahepeale nagu suurt miskit põnevat ei jäänudki. Kõige eredamalt on meeles, kuidas mina läbisin pikimat sirget teelõiku, milleks oli 145,6 km - Tom muidugi magas samal ajal kõrvalistmel. A ma saan iseendaga ka tavaliselt hästi läbi.

Tean, et ma suur kirjutaja pole. Sel põhjusel täiendasin blogi mõningate piltidega vähemalt. Omavahelisi nalju ja hetki oli küll, mida edasi anda on sutsu keeruline. Ja kokku oleme läbinud tsipa rohkem kui 4000 km. Kui tagasi kodumaale tulen, siis on Võru - Tallinna ots kivaga visata.

Hetkeks oleme jõudnud Renmarki. Kuna siin oli ainus vaba hostel (telkimisest on ikka kopp ees küll juba) ja ka üks närune tööpakkumine - apelsinide korjamine. A ma parem pikemalt nendel apelsinidel ei peatuks. Nädala jooksul olen oma korjatud apelsinidest umbes täpselt ühe ära söönud (toanurgas on mitu kotti vähemalt nendega täidetud, kui peaks päris kitsas käes olema). Hetkel oleme peatunud siin ühe nädala ja jääme järgmiseks veel. Eks siis paistab, mis saab. Väljas on meil iga päev meeldivalt sossu 42 - 46 soojakraadi. A ja siin läheduses kusagil mingi põõsas ka põleb nii, et terve taevas oleks nagu ühtlase halli pilvega kaetud ja vahepeal sajab natuke tuhka alla. Meie hosteli omanik pakib ka kodus naisega igaks juhuks asju, kui peaks evakueerumiseks minema :D A õnneks mul pole palju pakkida. Ainult apelsinid tuleb kottidega kaasa haarata, ülejäänud asjad elavad autos.

Tsauki selleks korraks.
Uudistel võite siis silma peal hoida, kuidas selle põõsapõlenguga siinkandis lood on.

Emokatele nii palju, et alles eile põllu peal mõtlesin, et oiiiii kuidas tahaks paar kanüüli torgata :D

Piisavalt kaua, et harjuda

Heihei

Täna on siis see päev, mil olen lõpetanud oma asjade pakkimise (dsiisus, kas mul tulles ka neid nii palju oli), et liikuda edasi niigi juba pikale veninud peatuspunktist Dunsborough'st. Veidrad emotsioonid on - ma olen üheaegselt kurb ja rõõmus, hirmul ja minus on elevust. Kuhu edasi läheme? Pole aimugi. Mis meist saab? Ei tea. See vist ongi Austraalia ja päkkeriks olemine. Igaljuhul hakkame kuhugi ida poole liikuma. Kui kaua me liigume? Selle kohta pole samuti informatsiooni.

Selle kohta, kas ma olen interneti levialas, ei oska ma samuti midagi kosta, aga üritan siiski mingi hetk teada anda, kui kaugele oleme jõudnud, kas kõht on tühi ja selg autos magamisest valutab :D (a me ikka ostame telgi ka - et oleks viisakam magada).

Pärast viimast sissekannet on meil siin muidugi üht teist toimunud ka. Tähistasime jõule (kuid mis jõulud need ilma lume ja perekonnata on).

Tähistasime 26. detsembrit suure peoga siin lähedal asuval rannas. See oli äärmiselt vahva, tekitas tunde, et oleme tõesti puhkusel. Ilm oli soe, päike paistis, inimesed tantsisid rannas ja paatidel/jahtidel, muusika mängis. Mida veel tahta?

 Aastavahetust tähistasime ka (kuid mis aastavahetus see on ilma ilutulestikuta). Samuti rannas, ookeanis, vahuveini ja säraküünaldega.

Tom leidis sõbra

Tegelikult ma ei kurda. See kõik oli lihtsalt teistmoodi kui siiamaani. Tore oli. Mõnus oli. Head inimesed olid ümber. Ma tõsiselt hakkan neid kõiki väga väga igatsema! Kuid ehk ühel päeval veel kohtume.

Kirjutaksin pikemalt, kuid aega napib ja mul on veel pooled asjad pakkimata.

Tegelikult kirjutan ka ühest siiamaani parimast kogemusest. Ühel õhtul, südaöö paiku, istusime eestlastega väljas, kui Harry jooksis meie suunas ja teatas, et me lihtsalt peame kõik ujuma minema. Natuke rohkem informatsiooni saanud, tormasime randa, ruttu riided seljast ja ujuma. Point oli selles, et vesi oli täis planktonit, mis helendas, kui selle keskel ujuda. Ma ei oska seda vist siiski sõnadesse panna ja teile kirjeldada nii nagu meie seda nägime. See oli lihtsalt imeline. Meeletult kaunis. Täpselt see situatsioon, mida lähedastega hirmsasti jagada soovid, kuid puudub võimalus.