Täna on siis see päev, mil olen lõpetanud oma asjade pakkimise (dsiisus, kas mul tulles ka neid nii palju oli), et liikuda edasi niigi juba pikale veninud peatuspunktist Dunsborough'st. Veidrad emotsioonid on - ma olen üheaegselt kurb ja rõõmus, hirmul ja minus on elevust. Kuhu edasi läheme? Pole aimugi. Mis meist saab? Ei tea. See vist ongi Austraalia ja päkkeriks olemine. Igaljuhul hakkame kuhugi ida poole liikuma. Kui kaua me liigume? Selle kohta pole samuti informatsiooni.
Selle kohta, kas ma olen interneti levialas, ei oska ma samuti midagi kosta, aga üritan siiski mingi hetk teada anda, kui kaugele oleme jõudnud, kas kõht on tühi ja selg autos magamisest valutab :D (a me ikka ostame telgi ka - et oleks viisakam magada).
Pärast viimast sissekannet on meil siin muidugi üht teist toimunud ka. Tähistasime jõule (kuid mis jõulud need ilma lume ja perekonnata on).
Aastavahetust tähistasime ka (kuid mis aastavahetus see on ilma ilutulestikuta). Samuti rannas, ookeanis, vahuveini ja säraküünaldega.
 |
| Tom leidis sõbra |
Kirjutaksin pikemalt, kuid aega napib ja mul on veel pooled asjad pakkimata.
Tegelikult kirjutan ka ühest siiamaani parimast kogemusest. Ühel õhtul, südaöö paiku, istusime eestlastega väljas, kui Harry jooksis meie suunas ja teatas, et me lihtsalt peame kõik ujuma minema. Natuke rohkem informatsiooni saanud, tormasime randa, ruttu riided seljast ja ujuma. Point oli selles, et vesi oli täis planktonit, mis helendas, kui selle keskel ujuda. Ma ei oska seda vist siiski sõnadesse panna ja teile kirjeldada nii nagu meie seda nägime. See oli lihtsalt imeline. Meeletult kaunis. Täpselt see situatsioon, mida lähedastega hirmsasti jagada soovid, kuid puudub võimalus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar