Avokaaaadod

Avokaadofarmis jätkus meil tööd vaid kaheks nädalaks (tegelikult on ühed avokaadod veel, aga nende valmimiseni on vaja veel mõned nädalad oodata). Eelnevalt hakkasime juba mõtlema, et mis nüüd edasi saab. Ühel viimastest tööpäevadest helises Tom'i telefon ning Auscott'ist helistati, et aprilli esimesest nädalast ootab meid uus töö, kuid olge valmis narkotestiks. Neid tehakse siin Austraaliamaal päris mitmetes firmades, mitmetel erialadel. Sellega oleme me juba arvestanud ning istume korralikult, kui kõik teised ümberringi nalja teevad. Ka see on siin Austraaliamaal väga levinud ning täiesti tavapärane ning igaõhtune tegevus.

Igaljuhul nende avokaadode juurde tagasi tulles. Viimasel tööpäeval pärast viimaste avokaadode korjamist tuli meie juurde boss ja küsis, kas me tahame veel tööd teha ja ühe tema sõbra farmis avokaadosid korjata. Olime nõus, sest raha ei jookse ju mööda külgi maha. Algselt mainiti, et me kõik saame tööle (meie, 3 sakslast ja 3 prantslast), kuid paari päeva pärast selgus, et neil siiski nii palju töölisi vaja pole ning uus boss valis endale vaid 2 eestlast. Ooo lucky day!

Esmaspäeva hommikul olime nagu nipsti 25 km kaugusel uues farmis ja ootasime hoovi peal mõnda asjapulka. Natukese aja möödudes astuski meie poole otsustaval sammul üks noormees. Tevitasin juba kaugelt, tervitas vastu ning hetke pärast ütles, et ehk peaksin hoopis tere hommikust ütlema! ja seda tegi ta eesti keeles. No vot siis, meie töödejuhataja on eesti noormees.

Töötasime nii vist 2 päeva, kui hakkasime Tom'iga arutame, et tegelikult tahaks siia uude farmi kolida, et ei peaks iga hommik ja õhtu 25 km maha sõitma. Lisaks ei leidnud saksa poisid tööd ning tegid plaani ka minema minna. Sel juhul oleksime Tom'iga kahekesi eelmisesse farmi elama jäänud ning ilmselt esimese nädala jooksul teineteist maha löönud :D Natuke hirmutav oli aga mõte sellest, et peame eelmise bossiga rääkima minema, et tahame välja kolida. Tema ju meile selle töö leidis ning meie talle üüriraha maksame. Igaljuhul jutu me maha pidasime ju reedel uude farmi kolisime. Hommikul tööle minnes tegin esimese roadkill'i ka. Auto on terve, aga nüüd on üks wallaby vähem.

Reede õhtul pärast tööd näidati meile elamine kätte. Njaaa. Ma ei kommenteeri suurt, sest mingit luksust meil siin pole. Lisaks olime natuke pettunud ka sellest, et inimesed suurt inglisekeelt ei räägi. Meil elavad siin pilukad (vabandan, kui kellelegi liiga teen aga ma täpselt ei teagi kust nad on, vist Taiwaanist) - inglise keel on nii ja naa, prantsuse paar - asjad saab räägitud, kuid suurt vestlust just maha ei pea, itaallane - kes ei saa essugi aru. Nii me siis istusime Tom'iga õues ja rääkisime eesti keeles. Mõne aja möödudes jõudsid ülejäänud itaallased ka Cairnsist koju ja jumal tänatud, nendega saab ikka juttu vesta. Seega istusimegi õues meie ja itaallased, naersime, kuulasime muusikat, mängisime pinxi, jõime õlle.

Nii algas uus aeg uues farmis natukeseks ajaks.

Vahepeal siin Mareeba kandis olles saime ka Jaanika ja tema sõpradega kokku ning käisime ujumas (krokse ei näinud). Tom'iga käisime Kurandas, mis on pisike hipilik küla keset vihmametsa (no muidugi vihma sadas ja ilm oli pilves). 

 

Aaa ja meil siin uues farmis elab kodustatud Ruu. Ta on niii armas. 

 

Ja kanade asemel on sellised linnud.

Tsaupakaa

;)