PÄKAPIKUKUU

Heihei

Lihtsalt uskumatu, et detsember on käes ja varsti on jõulud ja uus aasta. Keeldun uskumast. Päkapikud ka ei käi, raisk!

Üritan juttu jätkata sealt, kus viimati lõpetasin.

Niii. Vahepeal oli meil siin selline tore nädal nagu "spring break" ning kõik toredad ja viisakad alaealised õpilased tulid meie läheduses olevatesse linnadesse, küladesse ning okupeerisid absoluutselt kõik olemasolevad elukohavõimalused. Ühesõnaga kõik päkkerid visati hostelitest/karavanparkidest välja. Hea raha - hea raha! Meie boss aga organiseeris meile elamise farmi. Mis iseenesest oli tore, puhas ja mõnusam kui hostelis. Lisaks elasime täpselt töökoha kõrval ning hommikul terrassil kohvi juues ja nähes, et teised töölised saabuvad, astusime tipa-tapa kaks sammu ja kohal :D Häiriv oli ainult see, et internetti sain kasutada siis, kui telefoni puu otsa riputasin :)

Jengaaa meie farmikodus

Nende kooliõpilastega ma suurt kokku ei puutunud, aga linn oli neid täis. Aaaa. Nädal enne nende saabumist olid vabad ööbimiskohad vaid kristlaste kämpimislaagris :D

Igaljuhul nüüd oleme juba tagasi oma kodus, oma toas ja oma voodis. Issand kui imelik on seda öelda aga nii on.

Eelmine nädalavahetus käisin lõpuks ka Perthis, Mariliisil ja Merilinil külas. Viimaks nägin oma musirulle üle kolme kuu jälle esimest korda. Nad elavad armsas majas armsas Perthi piirkonnas. Kuna ma läksin sinna vaid üheks ööks, siis kahjuks suurt miskit teha ei jõudnudki. Ajasime juttu ja käisime klubis. Ooo ja järgmine päev siia tagasi sõites mõtlesin, et suren selle autosõidu kätte. Aga tore oli. (Kuigi see elu, mida ma siin oma maapiirkonnas elan, meeldib mulle siiski rohkem, kui linnas. Seal ei saanud ma üldse aru, et Austraalias olen. Ning siin Dunsboroughs pole mingi probleem poodi sisse astuda, endal veel tuduriided seljas :D ).

Piiina Colaaaada!

Oleksin juba unustanud, et käisime vahepeal ka vaalu vaatamas. See oli väga vahva. Ilm oli ilus, vaalad olid suured ja seltskond oli muhe (ainus miinus, et 90 doltsi vaesem - aga ei ole mõtet kahetseda).

Eigo - Silver - David - Kristiina

Edasistest plaanidest ei hakka ma üldse rääkimagi. Nagu viimaks aru olen saanud, siis neid ei ole mõtet teha, sest kõik muutub nagunii iga päev.

Aaa ja teate. Mul on veel üks nädal tööl käia ja siis on järgmise aasta viisa jaoks farmipäevad tehtud. See oli ilmselge vihje :D
Millal kohtume, ei julge lubada. Vaikselt mõtlen ka selle õe töö peale, mida on oodatust keerulisem teoks teha ja majanduslikult kulukam. Kui ma selle aga konkreetselt käsile võtan, küll siis teile ka teada annan.

Ega muid suuri uudiseid ei olegi. Täna oli pannkoogipäev jälle. Ma olen vist parim pannkookide tegija. Vähemalt nii kõik väidavad. Pannakatest küll pilte pole, aga kuna see oli tasakaalustamaks Eigo, Silveri ja Merilini (eesotsas muidugi Merilini) valmistatud kartulisalati õhtut, siis sellest lisan küll pilte. (Igaüks valmistab söögiks seda, mida oskab...hollandlased ilmselgelt naerma ajavaid küpsiseid).

Toomas - Eigo - Silver - Mihkel (algselt küll hollandlasest Michael) - Merilin - Kristiina

Vot nii need lood ongi.
Musid teile ;)

Niisama laamad

Tean, et tahate neid rannapilte ka iga kord näha ;)

Ikka Dunsborough's

Hei kullakesed 

 

Pole nii kaua kirjutanud. Ma tean seda ja vabandan ette, või järele. Lihtsalt see on nii hiigel suur ettevõtmine ja kunagi ei ole tahtmist, aega või lihtsalt viitsimist end kätte võtta.

Mis siis vahepeal toimunud on. Väga-väga palju ja samas ei midagi märkimisväärset.

Töötan samas kohas. Ikka need viinamarjapõllud ja -puud. Tööülesanneteks: wires, delegging, training babies - viimane neist kõlab naljakalt, ma tean.

Sündmustest vahepeal: pitsaahi sai valmis, pitsaõhtugi tehtud. Minu sünnipäeva tähistatud keset töönädalat rummi, tordi ja laua peal tantsimisega (sünnipäevast veel nii palju, et pärast tööpäeva läksime Lisaga randa, päike paistis, ilm oli hea ja soe ning istusime siidritega ookeanis oleval sand baril ja nautisime. Esimene sellist sorti sünnipäevailm). Võrkpallimängimises olen omajagu professionaal juba. Aaa ja, enamus vist teavad ka, et uus auto sai ostetud, mille üle õnnelik, ainult need roolivardaotsad tuleb nüüd ära vahetada ja siis lasta sillad paika panna. Onu-Margus! Ma harin end :D. 

Meie Holden

Meie linnas/külas on ka üks pubi (hahaaa, jah üks, tegelikult teine ka) kus oleme mõned neljapäevad käinud ja vaheldusest rõõmu tundnud, järgmine päev muidugi ka mõnusat tööpäeva nautinud. 

Igaljuhul ilmad on soojaks läinud, vihma pole juba ammu sadanud ja Austraalia tunne on ka kohale jõudnud. Mõnikord on see ilm muidugi tappev. Aga ootame veel natuke, küll ma siis ka reaalselt vinguma hakkan ja oma snowboardi igatsen. Selle viimase vahetan õige pea aga surfilaua vastu. Oleme viimastel päevadel tihti rannas mõnulenud ja nii mõnedki meist proovinud lained püüda - võtan selle üsna pea eesmärgiks. Kuigi teate, vesi on veits soolane.

Söber, toakaaslane ja õllesõber Eigo

Kes teavad ja on uurinud eesootavast cherry pickingust informatsiooni. Kirjutasin neile, et uurida millal täpselt season algab ja millal nad meid ootavad. Sain vastuseks väga ausa kirja sisuga, et sel aastal on kirsihooaeg äärmiselt jamps, kuid kui meil on soovi, siis oleme muidugi teretulnud. Hmmm. See lõi plaanid omajagu segamini, kuna olime juba õhinas ja ootasime vaheldust ning edasi liikumist. Kuid siiski, kindlam sissetulek, töötamine superviserita ja inimesed kes siin on lähedasteks saanud (Eigo, räägin eesotsas sinust :D me ei saa ju sind üksi jätta õlledega ) said võitu. Seega sama koht ja sama töö jõuludeni. Mis siis saab? Pole halli aimugi!

Kusagil kaugemal ringi sõitnud ei ole, kuid läheduses olevad kaunid kohad on küll üle vaadatud. Nendest lisan ka veel pilte, millest mõni on muidugi ka facebookis.

Surfariiiid

 

Vahepeal tahaks jagada oma emotsioone või vaateid mis avanevad, lähedastega Eestimaal, sest pildid pole päris samad aga no mis teha. Peate nende viimastega leppima.

Tunded käivad mäest üles ja alla. Koduigatsust ei ole, seda mitte. Aga eks olen ühte kohta natuke kauaks pidama jäänud ja kerge tüdimus kipub mõnikord peale. Õnneks liigub siin erinevaid inimesi, erinevate huvide ja jututeemadega, kes toovad uude nädalasse siiski ka omajagu vaheldust :)

Ian

David

Silver

Ostsin uued prillid :)

Ian ja Kristiina

Pühapäeval tööd ei tee! Lähme õlledega randa!

Sellised lood siin ongi. Pooled sündmused on muidugi meelest läinud juba või lihtsalt hetkel ei tule pähe. Tean, et see on minu viga. Üritan edaspidi usinam olla.

Päikest Teile sinnapoole.

Igatsen

Krissu

;)

Kaua oodatud postitus

Hei.

Paljud on minuga juba pahandanud, et blogi ei uuene. Sorry.
Aga siit siis teadaanne: olen elus, terve, rõõmus, päevitunud. Faak kui palav siin juba on! Kuid suvi on veel ees!

Musiiiiid ;)

Heihopsti

Vahepeal toimunust.
Käime tööl. Oleme tublid ja toredad. 

Eelmine nädal oli meie hosteli pesamunal Mo'l sünnipäev. Poiss sai 19-aastaseks. Mina ostsin kingituseks hunniku Nutellat ja Beanutbutterit ning pakkisin need ilusasse säravasse roosasse kotti. Angie ostis niiöelda koogi koos küünaldega. Tegelikult Harry oli lausa ise koogi küpsetanud, kuid ta ei olnud oma kupsetusoskustega rahul ning keeldus kooki Mo'le kinkimast. (Minu ja Angie arvates oli see mõnusalt magus ning šokolaadine - käisime vahetpidamta külmkapi kallil koogijahil). Igaljuhul kui õige hetk käes oli panime küünlad põlema ja laulsime ja puha. Palju õnne Mo!


Laupäeval oli ka Tomi sünnipäev. Tom on meil teada-tuntud kalamees, seega tegime kogumise ja käisime Harryga Busseltonis õnge järel. Kuna Tom oli aga Mo sünnipäevaüllatusest totaalselt šokeeritud ja lubas oma õigel päeval üldse kodust lahkuda, andsime kingi üle eelmisel õhtul. Harry tahtis laulda ka, aga ma keelasin, sest Tom oleks elu lõpuni meie peale tige olnud.

Siis oleme vahepeal ka natuke ringi sõitnud ja ookeanit vaadanud, nagu seda veel vähe oleks näinud eksole!

Tööst nii palju, et teeme seal igast erinevaid asju. Küll liigutame viinamarjaistikute traate kord üles, kord alla (nagu kilplased :), siis lõikame oksi, siis pügame babies'id. Täna pidime üldse roosipõõsaste peenraid rohima, sest õige boss tuleb long weekendiks farmi. Aaa meil on siin esmaspäev ju vaba. Western Australias tähistatakse kuninganna sünnipäeva. Igaljuhul meil tuleb seega kahe nädalavahetuse päeva asemel kolm üle elada :D
Täna saime ka oma esimese Austraalia palga. Päris armas oli teine.

Emotsioonidega on sellised lood, et ühel hetkel tahaks oma sõpru ja perekonda näha, teisel hetkel saan veel ilma teieta ka hakkama :) Koduigatsust, kui sellist, küll ei ole - lihtsalt inimesteigatsus.

Tänase päeva tegi supertoredaks see, kui Piret Lukk üle pika aja kirjutas pika-pika ja nii südamliku kirja. Aitäh sulle Piret! Ja Aitäh ka neile, kes minu üle ikka neti teel valvet peavad.

(Aaaa. Karavani ei kolinud! Ilmselt oleks ma paari päevaga otsad andnud.)

Kohaneme vaikselt

Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Ühel ja samal päeval saime lausa kaks tööpakkumist. Toomas oli nimelt mõni aeg tagasi helistanud naaberlinnas olevasse backpackerisse ja tööd küsinud. Saime vastuseks, et heal juhul novembris võime miskit lootma hakata. Ning siis, paar päeva hiljem, helistas mr. Troy meile tagasi ja ütles, et paariks-kolmeks nädalaks saab meile siiski miskit pakkuda. Uudis oli superhea, sest hakkasin end juba kasutuna tundma. Pidime järgmise päeva hommikul oma packerist seega lahkuma ja Pembertoni sõitma, kui meie toa uksele koputas praeguse packeri manager Andy ja teatas, et ta leidis meile töö viinamarjaistanduses ja tööd jätkub kuni jõuludeni. Mina soovisin praegusesse kohta jääda, kuid olime juba teisele mehele lubanud ja ema on õpetanud, et lubadusi ei tohi murda, eksju. Käisin veel ka Andyga rääkimas ja ütlesin, et sorry, aga ma lubasime Troyle ja peame siiski ära minema, kuigi siin on supertore ja superhea ning soov siia jääda oleks tegelikult suur. Umbes pool tundi hiljem tuleb Andy meie juurde ja ütleb, et ta suhtles oma sõbra Troyga :), kes ei pane pahaks kui me siia jääme ja lubas Troyle mõned õlled osta. Vot nii aetakse siinmaal asju.
Tööle sõidame meie armsa väikse Maggie'ga ja mina olen autojuht (kurja, paar korda on ikka meelest läinud, et teisel pool teed peab ju Austraalias sõitma - aga muidu on ok :) Töötame meie packerist koos inglase Angie'ga ja sakslase Mo'ga. Töökaaslastega on meil küll vedanud. Praeguseks tehtud kahe tööpäeva põhjal võin öelda, et mööda põldu kõndida ja viinamarjaistikute traate liigutada ning selle eest 20 dollarit tunnis saada, ei ole sugugi paha.

Võtan ükspäev kaamera ka tööle kaasa ja lasen Angiel endast pildi teha. Korralikud maakad näeme välja: dressides, põlvini kummarid ja kellegi suur ja must kilekas on mul ka veel seljas. :D

Selline värk ka veel! Läksin mina reedel töö juures wc-sse, kui nägin seina peal suuuuurt ämblikku, kes lihtsalt vahtis mulle oma kaheksa silmaga otsa (ma arvan, et neil on kaheksa silma). Usun, et kõik põllul olijatest kuulsid mind ja nägid, kui ma sealt välja tuiskasin.

Nädalavahetused oleme veetnud packeris, sest Dunsborough linn on üsna pisike ning mingit suuremat kultuurielu seal väga ei kohta. Selle eest meie "kodus" puhatakse töönädalast küll korralikult. Hommikul võib nii mõnegi tüübi piljardilaualt magamast leida (Toomas see ei ole olnud, vähemalt siiamaani). Kuid nädala sees on inimesed korralikud, kella kümnest on öörahu ja saab rahulikult magama minna. Ma vist ei maininudki, et meie tööpäevad algavad 6:30 ning äratuskell heliseb mul 5:15. Päris jube on see tegelikult :)

Aga tsauki ;)

Pildid ka

Siis kui hommikul autos silmad lahti tegin

Poistega kalale

Peaaegu 2 nädalat ära

Noniii. Võtsin end nüüd lõpuks kokku, et alustada blogi tegemist, sest muidu lähevad pooled sündmused meelest ja Merle ka käskis teha :)
Alustan lühidalt algusest: 25. august startisime Tartu bussijaamast Tallinna poole mina, Tom, Marca ja Merx. Bussijuht mainis ära, kui lõpuks bussi astusin, et ma pean vist olema hea inimene, et mul nii palju saatjaid on. Nice! Nii ongi! Igaljuhul lennutee kulges Tallinn - Helsinki - Singapur - Kuala Lumpur - Perth. Üheski lennujaamas ei pidanud end surnuks ootama ja juba 27. augusti hommikul (pool 6 äkki - Austraalia aja järgi) maandusime Perthis. Me oleme siin 5 tundi Eestist ees. Sellest, kui kohutav lendamine oli, ei hakka parem rääkimagi. Lennujaamast võtsime takso. Muidugi keegi ei mäletanud meist hosteli aadressit, kuhu pidime minema. Haah. Õnneks üks taksojuht laenas oma nutikat ja me saime googeldada. Hostelisse jõudsime aga suhtliselt vara. Kobisime oma pagasitega kuhugi puhketuppa ja lootsime, et ehk reception avatakse lähitulevikus. Igaljuhul tegime endale hosteli valikuga šokiteraapiat. Ilmselgelt oli eelmine õhtu seal seltskondlik üritus toimunud ja koristamine homsesse lükatud. Igal pool vedelesid mustad nõud, taara, mõnikord ka magavad inimesed ja seal haises pahasti. Aga tegelikult oli seal iga päev nii ja paari päeva möödudes nimetasin ma seda kohta jutu sees juba koduks. Inimene harjub kõigega!
Järgmised päevad möödusid kiirelt. Magasime, hankisime telefonikaardid, tegime pangakontod ja TFNid, uudistasime linnas, suhtlesime hostelis olevate inimestega jne. Nädalavahetusel käisime itaallastega, kes elasid ka meie hostelis, erinevates klubides. Võin öelda, et nii õlle, rummikoksi, šhottide hinnad olid kusagil 10 dollari ringis. Linnas oli elu: (kiirabiautod paistsid nagu meil, politseid olid lühikeste pükste ja hobustega, inimesed äärmusest - äärmusesse). Vahepeal sõitsime veel Marca ja Merxiga ookeani äärde, käisime meie itaallastega Kings Parkis jne. A laupäeval, kui mina ja Marca klubis olime, üritas Merx kodus juba kiivisid kasvatada. :D
Esmaspäeval ostsime saksa packeritelt auto. Maggie on meie auto nimi! Ta on küll korralik käula, aga saksa tüüpide ehitatud soundsystem töötab alati kenasti. Mina olin esimene autojuht ja kui meenutada, siis ehk vaid korra sõitsin valel pool teed. Igaljuhul teisipäeval pidime hostelist välja kolima. Õnneks saime samal päeval ka pangakaardid kätte ja hakkasime lõuna poole liikuma, et mingit farmitööd leida. Perth - Harvey - Bunbury (mina ja Tom magasime autos) - Donnybrooke -Busselton (ööbisime karavanipargis, mis oli superluks ja siiani kõige odavam koht, 19 dollarit inimese kohta üks öö) - Dunsborough. Ja siin me olemegi. Teepeal kohtasime kängurusid, suurt sisalikku, delfiine, rai kala, mingit pesukaru moodi tegelast (vaba töökohta aga ei kohanud). Austraalia tunne hakkab vaikselt küll tekkima, kui vaid ilmad soojaks läheksid ja raha otsa ei saaks.
Backpacker kuhu tulime, asub otse ookeani kõrval ja näeb välja väga armas hipikohake. Inimesed ainuüksi on teistsugused kui Perthis. Packeri manager ütles, et ehk on uuel nädalal loota mingit farmitööd aga midagi kindlat ei ole ja enne meid ootavad tööd veel 7 inimest. Seega Marca ja Merx suundusid tagasi Perthi otsima waitressi tööd ning mina ja Tom jäime siia. Oleme neljases toas veel kahe eestlasega. Päeval sõidame autoga ringi ja mängime turiste, õhtuti suhtleme inimestega. Minu lemmikud hetkel on 3 saksa tüüpi, kellega eile ka kalal käisin. Igav just ei hakka siin!
A ma olen hakanud vihkam inglasi ja iirlasi- nad on nii lärmakad ja ebameeldivad siin.
Aga tsau nüüd, musirullid!