Kohaneme vaikselt

Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Ühel ja samal päeval saime lausa kaks tööpakkumist. Toomas oli nimelt mõni aeg tagasi helistanud naaberlinnas olevasse backpackerisse ja tööd küsinud. Saime vastuseks, et heal juhul novembris võime miskit lootma hakata. Ning siis, paar päeva hiljem, helistas mr. Troy meile tagasi ja ütles, et paariks-kolmeks nädalaks saab meile siiski miskit pakkuda. Uudis oli superhea, sest hakkasin end juba kasutuna tundma. Pidime järgmise päeva hommikul oma packerist seega lahkuma ja Pembertoni sõitma, kui meie toa uksele koputas praeguse packeri manager Andy ja teatas, et ta leidis meile töö viinamarjaistanduses ja tööd jätkub kuni jõuludeni. Mina soovisin praegusesse kohta jääda, kuid olime juba teisele mehele lubanud ja ema on õpetanud, et lubadusi ei tohi murda, eksju. Käisin veel ka Andyga rääkimas ja ütlesin, et sorry, aga ma lubasime Troyle ja peame siiski ära minema, kuigi siin on supertore ja superhea ning soov siia jääda oleks tegelikult suur. Umbes pool tundi hiljem tuleb Andy meie juurde ja ütleb, et ta suhtles oma sõbra Troyga :), kes ei pane pahaks kui me siia jääme ja lubas Troyle mõned õlled osta. Vot nii aetakse siinmaal asju.
Tööle sõidame meie armsa väikse Maggie'ga ja mina olen autojuht (kurja, paar korda on ikka meelest läinud, et teisel pool teed peab ju Austraalias sõitma - aga muidu on ok :) Töötame meie packerist koos inglase Angie'ga ja sakslase Mo'ga. Töökaaslastega on meil küll vedanud. Praeguseks tehtud kahe tööpäeva põhjal võin öelda, et mööda põldu kõndida ja viinamarjaistikute traate liigutada ning selle eest 20 dollarit tunnis saada, ei ole sugugi paha.

Võtan ükspäev kaamera ka tööle kaasa ja lasen Angiel endast pildi teha. Korralikud maakad näeme välja: dressides, põlvini kummarid ja kellegi suur ja must kilekas on mul ka veel seljas. :D

Selline värk ka veel! Läksin mina reedel töö juures wc-sse, kui nägin seina peal suuuuurt ämblikku, kes lihtsalt vahtis mulle oma kaheksa silmaga otsa (ma arvan, et neil on kaheksa silma). Usun, et kõik põllul olijatest kuulsid mind ja nägid, kui ma sealt välja tuiskasin.

Nädalavahetused oleme veetnud packeris, sest Dunsborough linn on üsna pisike ning mingit suuremat kultuurielu seal väga ei kohta. Selle eest meie "kodus" puhatakse töönädalast küll korralikult. Hommikul võib nii mõnegi tüübi piljardilaualt magamast leida (Toomas see ei ole olnud, vähemalt siiamaani). Kuid nädala sees on inimesed korralikud, kella kümnest on öörahu ja saab rahulikult magama minna. Ma vist ei maininudki, et meie tööpäevad algavad 6:30 ning äratuskell heliseb mul 5:15. Päris jube on see tegelikult :)

Aga tsauki ;)